Abhyāsa ja vairāgya — praktika kaks alustala
Võib kergesti tekkida arusaam, et joogas edenemine sõltub peamiselt sellest, kui palju me praktiseerime. Rohkem meditatsiooni, rohkem distsipliini, rohkem pingutust.
Patañjali kirjeldab tasakaalustatumat lähenemist. Jooga sūtrates liiguvad mentaalse välja liikumised vaikuse poole kahe teineteist täiendava põhimõtte kaudu: abhyāsa ja vairāgya – järjepidev praktika ja kiindumatus.
Üks arendab püsivust. Teine vähendab nende sisemiste jõudude mõju, mis meid sellest pidevalt eemale tõmbavad. Koos moodustavad need Patañjali jooga ühe olulise aluse.
Abhyāsa — õppida püsima
Abhyāsa't tõlgitakse sageli lihtsalt praktikaks, kuid selle tähendus on täpsem kui mingi tehnika korduv tegemine. See tähendab järjepidevat praktikat, mille kaudu kinnistume järjest suuremas püsivuses.
See eristus on oluline. Võime teha iga päev sama praktikat, kuid olla samal ajal hajevil, tegutseda mehaaniliselt või keskenduda peamiselt mingi kindla tulemuse saavutamisele. Ainuüksi kordamine ei loo tingimata sügavust.
Abhyāsa tähendab ikka ja jälle tagasi pöördumist selle juurde, mida püüame endas kinnistada. Seda saab märgata juba tähelepanuga töötades: suuname tähelepanu teadlikult, see liigub mujale, märkame seda ja toome tähelepanu tagasi. Aja jooksul võib miski, mis alguses nõudis palju pingutust, muutuda järjest püsivamaks.
Sama põhimõte ulatub joogas palju sügavamale. Praktika loob järjepidevuse. Selle asemel et sõltuda juhuslikest selguse või vaikuse hetkedest, arendame järk-järgult võimet püsida kohal ka muutuvates sisemistes seisundites.
Abhyāsa ei tähenda täiusliku praktika otsimist. See tähendab järjepidevat tagasitulekut selle juurde, mida soovime endas kinnistada.
Patañjali rõhutab ka, et selline püsivus ei kujune üleöö. Praktika juurdub kindlalt siis, kui seda jätkatakse pika aja jooksul, katkestusteta ja siira pühendumisega.
Selles on midagi väga praktilist. Jooga ei ehitu üksikutele erakordsetele hetkedele, vaid järjepidevusele.
Vairāgya — mitte lasta kogemusel ennast juhtida
Ainuüksi praktikast siiski ei piisa. Võime siiralt püüda hoida tähelepanu või sisemist vaikust, kuid mõtted, emotsioonid, soovid, mälestused ja meelte kaudu tulevad muljed tõmbavad meid ikka ja jälle kaasa.
Siin muutub oluliseks vairāgya.
Vairāgya't tõlgitakse tavaliselt kiindumatuse või lahtilaskmisena. See ei tähenda elu suhtes ükskõikseks muutumist, emotsioonide allasurumist ega loobumist kõigest, mis meile meeldib. Küsimus on meie suhtes oma kogemusse.
Midagi võib meis tekkida, ilma et see peaks automaatselt määrama, mis juhtub järgmisena. Igale mõttele ei pea järgnema. Iga emotsioon ei pea muutuma tegevuseks. Soovi saab märgata, ilma et peaksime seda kohe rahuldama.
Vairāgya areneb siis, kui nende sisemiste liikumiste haarav jõud järk-järgult väheneb.
Kiindumatus ei tähenda kogemuste puudumist. See tähendab, et kogemus ei pea meid enam automaatselt juhtima.
Seetõttu on vairāgya väga praktiline ka igapäevaelus. See ei ole mõeldud ainult inimesele, kes on maailmast eemaldunud. Vairāgya avaldub juba selles väikeses ruumis, mis tekib meis toimuva ja meie vastuse vahele.
Miks on vaja mõlemat?
Abhyāsa ilma vairāgya'ta võib muutuda pingutuseks. Püüame keskenduda, mediteerida või säilitada mingit seisundit, kuid kõik meis tekkiv tõmbab meid samal ajal tugevalt kaasa. Praktikast võib siis saada pidev võitlus iseendaga.
Vairāgya ilma abhyāsa'ta võib aga jääda passiivseks. Võime intellektuaalselt mõista, et peaksime „lahti laskma“, kuid ilma püsivuse arendamiseta puudub alus, millelt tegelik kiindumatus saaks kujuneda.
Need kaks toetavad teineteist. Abhyāsa arendab võimet püsida. Vairāgya vähendab vajadust järgneda igale liikumisele, mis meid sellest püsivusest eemale tõmbab.
Mida stabiilsemaks praktika muutub, seda lihtsam on märgata sisemisi liikumisi ilma nendega kohe kaasa minemata. Ja mida vähem need liikumised meid haaravad, seda lihtsam on püsivust säilitada.
Just seetõttu käsitleb Patañjali neid koos.
Praktika ei tähenda võitlust mentaalse tegevusega
Abhyāsa ja vairāgya muudavad ka seda, kuidas mõistame sisemist distsipliini.
Kui jooga tähendaks lihtsalt mentaalsete protsesside kontrollimist, võiks tunduda, et lahendus on suurem jõupingutus. Iga soovimatu mõtte võiks eemale tõrjuda ja iga hajumist käsitleda ebaõnnestumisena.
Kuid allasurumine ei ole vaikus. Mõte, mille vastu aktiivselt võitleme, hoiab meid endiselt enda küljes. Sama kehtib emotsiooni kohta, mida püüame mitte tunda.
Abhyāsa ja vairāgya pakuvad peenemat lähenemist. Arendame seda, mis loob püsivust, ning samal ajal muutume järjest vähem seotuks liikumistega, mis seda püsivust häirivad. Küsimus ei ole kogemusega võitlemises, vaid oma suhte muutmises sellesse.
Praktika annab meile koha, kus püsida. Kiindumatus vähendab seda, mis meid sealt pidevalt eemale viib.
Aja jooksul loob see tingimused, milles mentaalse välja liikumised saavad tõepoolest hakata vaibuma.
Praktikast vaikuse poole
Alguses võivad nii abhyāsa kui ka vairāgya nõuda teadlikku pingutust. Tuletame endale praktikat meelde. Märkame, et tähelepanu on liikunud mujale, ja toome selle tagasi. Tunneme mõtte või emotsiooni ära enne, kui hakkame selle ajel automaatselt tegutsema.
Järk-järgult need hetked kogunevad. See, mida varem oli raske märgata, muutub selgemaks. Miski, mis meid varem kohe kaasa haaras, võib kaotada osa oma jõust. Sisemine püsivus sõltub järjest vähem ideaalsetest välistest tingimustest.
See on üks oluline muutus joogas: praktika ei muuda enam ainult seda, mida teeme meditatsiooni või satsangi ajal, vaid hakkab muutma seda, kuidas me kogemusega üldse suhestume.
Nii liigume lähemale Patañjali õpetuse kesksele suunale – mentaalse välja liikumiste vaigistumisele, et saaks vahetult ära tunda selle, mis jääb alles nende liikumiste taga.
Abhyāsa ja vairāgya on seega palju enamat kui kaks tehnikat. Need kirjeldavad praktiseerimise viisi: jätkata järjepidevalt selle kinnistamist, mis toob selguse ja püsivuse, ning muutuda järjest vabamaks sellest, mis meid pidevalt kaasa viib.
Tutvu Patañjali joogaga
Lilleorus uuritakse Patañjali jooga sūtraid elava õpetusena regulaarsetel satsangidel Acharya Ishwaranandaga, ühendades sūtrate selgitused, vahetu praktika ja õpitu järkjärgulise rakendamise.
