Mis on samādhi? — Jooga sügavama seisundi mõistmine
Samādhi't kirjeldatakse sageli süüvimise, sügava meditatsiooni või täieliku sisemise vaikusena. Need sõnad üksi ei ütle aga veel, mis tegelikult muutub siis, kui meditatsioonist saab samādhi. Üks võimalus seda mõista on vaadata tähelepanu, pingutuse ja pinge suhet.
Meditatsiooni alguses nõuab keskendumine pingutust. Tähelepanu liigub mujale ja see tuleb tagasi tuua, keha nõuab tähelepanu, meeled reageerivad ümbritsevale, tekivad mõtted ning mentaalsel tasandil jätkuvad peenemad liikumised. Keskendumise arenedes muutub tähelepanu järjest ühesuunalisemaks, liigub vähem ning jõuab lõpuks punkti, kus suudab püsida kindlalt meditatsiooni objektil.
Siis hakkab midagi olulist muutuma: tähelepanu ei ole enam vaja seal hoida. Keskendumine püsib, kuid selle säilitamiseks vajalik pingutus hakkab kaduma. Koos sellega väheneb ka pinge – esmalt keskendumise ilmne pingutus ning seejärel järjest peenemad liikumised, mis on seotud iseenda kui mediteerija positsiooni säilitamisega.
Suund ei ole järjest tugevama keskendumise poole, vaid sellise täieliku püsivuse poole, kus pingutust ei ole enam vaja. Pinget jääb järjest vähemaks, kuni lõpuks ei ole enam midagi, mida oleks vaja hoida. Meditatsioon muutub pingutuseta. Siit algab liikumine samādhi'sse.
Kui keskendumine muutub täielikuks, võib pingutus kaduda. Alles jääb ühesuunalisus ilma pingeta.
Keskendumisest samādhi'ni
Patañjali kirjeldab seda süvenemist läbi dhāraṇā, dhyāna ja samādhi. Dhāraṇā's suunatakse tähelepanu teadlikult objektile ja hoitakse seda seal. Dhyāna's muutub see katkematuks – tähelepanu ei lahku enam korduvalt objektilt ega vaja pidevat tagasitoomist. Samādhi on sama protsessi edasine süvenemine.
Patañjali kirjeldab seda seisundina, milles ainult objekt ise tuleb esile, justkui oleks mentaalne väli omaenda vormist tühi. Seda on lihtsam mõista, kui vaatame, mis toimub pingutusega. Seni, kuni mina hoian keskendumist, säilib peen suhe: mina olen siin ja keskendun sellele.
Kui keskendumine ei nõua enam pingutust, hakkab ka see struktuur nõrgenema. Ennast kui meditatsiooni hoidvat inimest ei ole enam vaja samal viisil säilitada. Tähelepanu pole vaja korrigeerida, tagasi tuua ega protsessi käigus hoida. Objekt jääb ja tähelepanu jääb, kuid pinge mediteerija ja objekti vahel väheneb.
Teatud sügavuses ei ole see enam objekti vaatlemine justkui väljastpoolt. Tekib täielik süüvimine objekti. See on objektiga samādhi.
Mis toimub pinge kadudes?
See protsess võib ulatuda palju sügavamale kui füüsiline lõdvestumine. Alguses võime märgata pingeid kehas. Nende vaibudes muutuvad tajutavaks peenemad liikumised: emotsionaalsed reaktsioonid, ootus, mõtlemine, kalduvus järgneda aistingutele ning isegi väga peen pingutus, millega tähelepanu suuname.
Tavaliselt on need liikumised nii pidevad, et me ei taju neid pingena – need lihtsalt moodustavad meie harjumuspärase seisundi. Sügavas meditatsioonis muutuvad need märgatavaks just seetõttu, et kõik muu jääb järjest vaiksemaks. Lõpuks ei ole neid vaja alla suruda, sest tähelepanu on muutunud nii püsivaks, et need ei vii seda enam kaasa.
Ka meeled hakkavad taanduma. Heli ei pea tingimata kaduma, kuid teadvus ei liigu enam selle poole. Keha võib lakata teadlikkuse välja täitmast ning mõtlemist ei peatata jõuga – lihtsalt puudub liikumine, mis nõuaks mõtlemise jätkumist. Kiht kihi haaval vaibub see, mis tavaliselt tekitab liikumist ja pinget.
Kuid teadlikkus ei muutu tuhmiks. See on üks oluline erinevus samādhi ning une või transi vahel: aktiivsus väheneb, kuid selgus säilib. Võib olla sügav vaikus ilma teadvusetuseta ning täielik pinge puudumine ilma teadlikkuse kadumiseta.
Objekti süüvimine
Objektiga samādhi's jääb alles miski, millele meditatsioon toetub, kuid muutub viis, kuidas seda objekti tunnetatakse. Tavaliselt tunneme midagi läbi mitme kihi korraga: tunneme ära, nimetame, meenutame, võrdleme ja tõlgendame. Isegi siis, kui tähelepanu on püsiv, võivad need citta peened tegevused jätkuda.
Patañjali kirjeldab järjest peenemaid samādhi seisundeid, milles ka need kihid vaibuvad. Siia kuuluvad eristused nagu savitarka ja nirvitarka ning hiljem savicāra ja nirvicāra. Need eristused muutuvad järjest peenemaks, kuid suund on selge: teadvuse ja objekti vahele jääb järjest vähem.
Praktiseerija ei mõtle enam objektist ega vaatle seda tavapärase mentaalse tegevuse kaudu. Toimub järjest täielikum süüvimine objekti endasse. Seetõttu on samādhi seotud ka vahetu teadmisega.
Hiljem ühendab Patañjali dhāraṇā, dhyāna ja samādhi saṃyama'ks. Kui seda võimet rakendatakse objektile, võivad selle järjest peenemad aspektid muutuda vahetult tunnetatavaks. Samādhi vaikus ei ole seega eesmärk omaette – see muudab seda, mida saab teada ja kuidas teadmine tekib.
Kui objekti enam ei ole
Siis avaneb veel üks võimalus. Seni, kuni objekt jääb alles, ükskõik kui peen see ka poleks, on meditatsioonil endiselt tugi. Teadvus on süüvinud millessegi. Patañjali tee kirjeldab liikumist ka sellest edasi, lõpuks nirbīja samādhi'ni – seemneta samādhi'ni.
Siin langeb ära ka objekt. Enam ei ole midagi, millele keskenduda, ja seetõttu ei ole ka midagi, mida hoida. Puudub liikumine objekti poole ning tähelepanu ei ole vaja kindlas suunas säilitada. Meeled ei kujunda enam kogemust, tavapärased mentaalsed liikumised puuduvad ning kadunud on ka peen pinge, mille loob mediteerija ja objekti vaheline suhe.
Pinget ei ole, sest enam ei ole midagi, mida oleks vaja hoida. Kuid see ei ole teadvusetus. Objekti ei ole, kuid teadvus ei ole kadunud.
Siin muutub keel paratamatult piiravaks. Kui kirjeldame pimedust, tühjust, ruumi, valgust või õndsust, oleme juba toonud sisse midagi, mida saab kogeda – objekti. Objektita samādhi ei ole tühjuse kogemine. See osutab täielikule vaikusele ilma objektita: puudub meeleline sisu, millele järgneda, mentaalne sisu, millega suhestuda, meditatsiooni objekt, millesse süüvida, ning pingutus, mida oleks vaja seisundi säilitamiseks.
Kogemuslikus keeles võiks seda kirjeldada kui püsimist puhtas teadvuses, ilma objekti ja pingeta. Kuid ka see on ainult osutus. Seda ei ole võimalik ette kujutades täpselt mõista.
Objektiga samādhi on täielik süüvimine sellesse, mida vaadeldakse. Objektita samādhi's langeb ära ka see viimane tugi.
Mis jääb alles, kui kõik vaibub?
See toob meid tagasi Patañjali jooga sūtrate algusesse:
Yogaś citta-vṛtti-nirodhaḥ – jooga on citta liikumiste vaigistumine.
Tadā draṣṭuḥ svarūpe 'vasthānam – siis püsib Nägija oma tegelikus olemuses.
Need ei ole lihtsalt filosoofilised määratlused, vaid kirjeldavad praktika suunda. Alguses on tähelepanu hajutatud paljude liikumiste vahel. Seejärel muutub see ühesuunaliseks ning ühesuunalisus muutub katkematuks. Püsivuse kasvades ei ole pingutust enam vaja ja pinge hakkab kaduma.
Objektiga avaneb sellest täielik süüvimine. Samādhi süvenedes vaibuvad ka järjest peenemad citta liikumised. Objektist kaugemale liikudes ei jää enam midagi, mille poole teadvus peaks liikuma.
Seetõttu eristab Patañjali ka puruṣa't ehk Nägijat kõigest sellest, mis saab muutuda kogemuse objektiks. Keha saab kogeda, mõtet saab kogeda, õndsust saab kogeda ja vaikust saab kogeda. Isegi väga peeneid meditatsiooniseisundeid saab kogeda. Sügavam küsimus on: mis on see, mis neid kogemusi teab?
Samādhi viib selle küsimuse filosoofiast vahetusse uurimisse. Kui citta liikumised vaibuvad, võib järjest selgemaks muutuda erinevus selle vahel, mis kogemuses ilmub, ja selle vahel, mis on kogemusest teadlik.
Seetõttu on samādhi'l Patañjali teel nii oluline koht liikumisel viveka ehk selge eristamise ja lõpuks kaivalya ehk vabanemise poole. Samādhi ei ole lihtsalt erakordne meditatiivne seisund, mida saavutada. See saab võimalikuks siis, kui tähelepanu enam ei liigu, pingutust ei ole vaja ning meie tavapärast kogemust kujundavad pinged on vaibunud.
Objektiga toimub täielik süüvimine. Objektita langeb ära ka see viimane suhe. Ja seda, mis jääb, ei ole lõpuni võimalik mõista kirjelduse kaudu.
Seda saab ainult vahetult teada.
Tutvu Patañjali joogaga
Lilleorus uuritakse Patañjali jooga sūtraid Acharya Ishwaranandaga, ühendades sūtrate selgitused, meditatsiooni ja Patañjali kirjeldatud sisemiste protsesside vahetu uurimise.
