Mis on jooga? — Rohkem kui asendid ja kehaline praktika
Paljude inimeste jaoks algab jooga tänapäeval kehast. Joogaga puututakse kokku asendite, venituste, hingamisharjutuste või tundide kaudu, mis arendavad jõudu ja painduvust.
Need praktikad võivad olla väga väärtuslikud, kuid moodustavad vaid ühe osa palju laiemast traditsioonist.
Patañjali Yoga Sūtrates on jooga eelkõige sisemine tee. Selle keskmes on mentaalsed protsessid, tähelepanu, taju, meditatsioon ning lõpuks võimalus ära tunda oma tegelik olemus.
Mis on siis jooga väljaspool füüsilisi asendeid ja harjutusi? Selle mõistmiseks tuleb vaadata, mida Patañjali jooga all tegelikult mõistab.
Mida tähendab jooga?
Sanskritikeelset sõna yoga seostatakse tavaliselt ühinemisega. Erinevad joogatraditsioonid selgitavad seda erinevalt, kuid Patañjali annab juba Yoga Sūtrate alguses joogale väga täpse määratluse:
Yogaś citta-vṛtti-nirodhaḥ.
Seda mõistetakse tavaliselt kui citta – sisemise mentaalse välja – liikumiste ehk vṛttide vaigistamist või lakkamist.
Järgmine sūtra näitab, miks see on oluline. Kui need liikumised vaibuvad, püsib Nägija oma tegelikus olemuses.
See viib meid kaugele tänapäevasest arusaamast, mille järgi jooga on eelkõige füüsiline treening. Patañjali kirjeldab protsessi, milles meie sisemist kogemust tavaliselt täitvad liikumised vaibuvad piisavalt, et saaksime ära tunda midagi palju fundamentaalsemat.
Jooga ei seisne ainult selles, mida teeme kehaga. See on uurimine, mis jääb alles siis, kui mentaalset välja tavaliselt täitvad liikumised vaibuvad.
Miks seostame joogat eelkõige asenditega?
Āsana ehk füüsiline asend on kindlasti klassikalise jooga osa. Patañjali süsteemis on see aga vaid üks osa palju laiemast teest.
Tuntud jooga kaheksa astet ehk aṣṭāṅga on:
Yama – põhimõtted, mis suunavad meie suhet teiste ja maailmaga
Niyama – isiklikud põhimõtted ja enesedistsipliin
Āsana – asend
Prāṇāyāma – hingamise ja vitaalsete protsesside reguleerimine
Pratyāhāra – meelte eemaldumine harjumuspärasest väljapoole suunatusest
Dhāraṇā – keskendumine
Dhyāna – meditatsioon
Samādhi – meditatiivne süüvimine
Selles kontekstis on āsanal oluline roll, kuid see ei ole kogu jooga. Keha muutub osaks ettevalmistusest sügavamaks praktikaks. Kehaline stabiilsus toetab vaikust, hingamine saab muutuda peenemaks, tähelepanu vähem hajuvaks ning praktiseerija saab järk-järgult liikuda keskendumise ja meditatsiooni poole.
Füüsiline praktika teenib seega suuremat eesmärki.
Jooga muudab meie suhet mõtlemisega
Suur osa igapäevaelust toimub pideva mentaalse tegevuse kaudu. Me mõtleme, meenutame, kujutame ette tulevikku, tõlgendame ja reageerime. Tekib mõte ja tähelepanu järgneb sellele. Tekib emotsioon ja see mõjutab meie taju. Minevikust pärit mälestus võib kujundada seda, kuidas reageerime millelegi, mis toimub praegu.
Tavaliselt tundub see kõik lihtsalt minana.
Patañjali uurib neid liikumisi väga täpselt. Ta nimetab sisemise mentaalse välja muutusi vṛttideks ning kirjeldab, kuidas need mõjutavad meie taju ja samastumist.
Siin muutub jooga väga praktiliseks. Selle asemel et automaatselt järgneda igale mõttele või sisemisele liikumisele, hakkame märkama, mis toimub. Mõtte saab ära tunda mõttena. Mälestust saab näha mälestusena. Tähelepanu liikumist saab märgata.
Kogemus võib endiselt olemas olla, kuid meie suhe sellesse hakkab muutuma.
Jooga ei tähenda, et meil ei tohiks enam olla erinevaid kogemusi. Muutub see, kui palju määravad muutuvad kogemused seda, kelleks me ennast peame.
Jooga ei ole sama mis lõõgastumine
Joogapraktika võib meid kindlasti rahulikumaks muuta. See võib vähendada pingeid, parandada keskendumist ja tuua rohkem sisemist tasakaalu.
Kuid klassikalises joogas ei ole rahulik seisund lõppeesmärk. Ka rahu kui seisund tekib, püsib mõnda aega ja muutub.
Patañjali uurimine läheb sügavamale: mis on see, mis on kõigist neist muutuvatest seisunditest teadlik?
Just seetõttu on meditatsioonil joogas nii oluline koht. Kui tähelepanu muutub püsivamaks ja mentaalsed liikumised vaiksemaks, saame kogemust selgemalt vaadelda. Keskendumine süveneb meditatsiooniks ning meditatsioon võib liikuda edasi samādhi suunas.
Suund ei ole seega lihtsalt parema enesetunde poole, vaid järjest selgema nägemise poole.
Praktika ja kiindumatus
Patañjali toob selles protsessis esile kaks olulist põhimõtet: abhyāsa ehk järjepidev praktika ja vairāgya ehk kiindumatus.
Abhyāsa arendab püsivust. Harjutame ikka ja jälle tagasi tulema, selle asemel et sõltuda juhuslikest selgusehetkedest.
Vairāgya muudab meie suhet sellega, mis meid pidevalt kaasa tõmbab. Mõtted, emotsioonid, soovid ja tajud võivad endiselt tekkida, kuid need ei pea alati määrama, mis juhtub järgmisena.
Koos näitavad need kaks põhimõtet midagi olulist jooga olemuse kohta. Tee ei tähenda jõuga kontrollimist ega passiivset eemaldumist. Arendame suuremat püsivust ning muutume samal ajal vähem juhitavaks oma muutuvatest kogemustest.
Praktika arendab võimet püsida. Kiindumatus vähendab vajadust järgneda igale esilekerkivale liikumisele.
Selline järkjärguline muutus loob tingimused sügavamaks meditatsiooniks.
Mis on jooga sügavam eesmärk?
Kui jooga lõppeesmärk ei ole painduvus, hea füüsiline vorm ega isegi lõõgastumine, siis kuhu see tee viib?
Patañjali osutab kaivalya'le – vabanemisele.
Yoga Sūtrad uurivad järk-järgult seda, mis varjab selget nägemist, ning seda, mis toimub nende takistuste nõrgenedes. Praktiseerija liigub muutuvate kogemuste sisuga samastumisest Nägija enda äratundmise poole.
Seetõttu on jooga traditsiooniliselt olnud enesetundmise ja realisatsiooni tee.
Keha kuulub sellesse teesse. Hingamine kuulub sellesse. Mentaalsed protsessid ja meditatsioon kuuluvad sellesse samuti. Kuid ükski neist ei ole eraldi võttes sihtpunkt.
Need on osa teest, mille kaudu võib lõpuks saada vahetult tuntuks selle sügavam olemus, kes kõike seda kogeb.
Jooga väljaspool joogamatti
Jooga mõistmine selles laiemas tähenduses ei muuda füüsilist joogapraktikat vähem väärtuslikuks. See annab sellele konteksti.
Āsana võib muutuda enamaks kui füüsiline harjutus, kui keha saab stabiilsuse ja vaatluse arendamise vahendiks. Hingamispraktika võib muutuda enamaks kui lõõgastumine, kui see toetab tähelepanu ja sisemist süvenemist. Meditatsioon muutub enamaks kui rahunemise tehnika, kui selle kaudu hakkame nägema, kuidas mentaalsed protsessid tegelikult toimivad.
Ja järk-järgult ulatub jooga kaugemale eraldi praktikaajast.
Kas ma märkan, mis minu sees toimub tavalise vestluse ajal? Kas tunnen reaktsiooni ära enne, kui see hakkab täielikult määrama minu vastust? Kas suudan jääda teadlikuks ka ebamugavas olukorras? Kas suudan eristada seda, mis muutub, sellest, mis on muutusest teadlik?
Need küsimused toovad jooga igapäevaellu.
Võib-olla peitubki siin üks olulisemaid erinevusi jooga tegemise ja jooga elamise vahel.
Joogamatt võib olla koht, kus praktika algab. Sügavam tee hõlmab kogu meie kogemust.
Tutvu Patañjali joogaga
Lilleorus käsitletakse Patañjali Yoga Sūtraid elava sisemise praktika teena. Õpe toimub regulaarsetel satsangidel Acharya Ishwaranandiga ning ühendab sūtrate selgitused, vahetu vaatluse, praktika ja õpitu järkjärgulise rakendamise.
