Kes on siddhad?
Sõna siddha tõlgitakse sageli kui „saavutanu“ või „täiuslikkuse saavutanud“. See võib aga kergesti jätta vale mulje. Siddha ei ole lihtsalt keegi, kes on kogunud palju vaimseid teadmisi, omandanud hulga praktikaid või saavutanud erakordseid võimeid.
Siddhade traditsioonis on realisatsioon seotud vahetu teadmisega – teadmisega, millest on saanud otsene kogemus, mitte miski, mida mõistetakse üksnes mõtlemise kaudu.
Siddhad uurisid järjepideva praktika ja vahetu vaatluse kaudu teadvust, inimest ning sisemise transformatsiooni protsesse. Nende õpetused kasvasid välja sellest, mida oli võimalik ise kogeda ja oma kogemuse kaudu kontrollida.
Just seetõttu on nende teadmine tähenduslik ka tänapäeval.
Mida tähendab siddha?
Sanskritikeelne sõna siddha pärineb tüvest, mis seostub saavutamise, teostumise ja täitumisega. Joogatraditsioonides tähistab see inimest, kes on jõudnud oma praktikas kõrge realisatsioonini.
Siddhasid seostatakse vahel erakordsete võimete ehk siddhidega. Klassikalistes joogatekstides kirjeldatakse selliseid võimeid, kuid need ei ole tee peamine eesmärk. Ka erakordsed kogemused võivad muutuda uueks kiindumuse allikaks, kui neid hakatakse pidama realisatsiooniks.
Olulisem on praktiseerija enda transformatsioon: üha suurem vabadus automaatsetest reaktsioonidest ja samastumistest, selgem tajumine ning lõpuks oma tegeliku olemuse vahetu äratundmine.
Siddha olemuse määrab eelkõige vahetu realisatsioon, mitte erakordsed kogemused või võimed.
See eristus muudab ka seda, kuidas siddhade traditsiooni mõista. Siddhad ei ole olulised üksnes seetõttu, et nad elasid teisel ajal või valdasid tavainimesele kättesaamatuid teadmisi. Nende avastused näitavad, millised võimalused võivad peituda inimese teadvuses.
Siddhad kui inimese sisemaailma uurijad
Siddhade traditsioon uurib inimest erakordse põhjalikkusega.
Tavakogemuses näib kõik moodustavat ühe terviku. Keha, aistingud, emotsioonid, mõtted, tähelepanu, teadmised ja meie ettekujutus iseendast põimuvad omavahel. Tavaliselt kogeme kogu seda kooslust lihtsalt kui „mina“.
Praktika kaudu on võimalik hakata neid protsesse üksteisest eristama.
Kehaline aisting ei ole sama mis emotsioon. Emotsioon ei ole sama mis mõte. Mõte ei ole sama mis teadlikkus mõttest. Tähelepanu saab aga liikuda nende kõigi vahel.
Kui need erinevused saavad selgeks mitte ainult mõistuse tasandil, vaid vahetus kogemuses, hakkab avanema teistsugune arusaam inimesest.
Siddhad uurisid neid tasandeid süstemaatiliselt. Nende õpetused käsitlevad keha ja mõtlemise toimimist, energia liikumist, taju täpsustumist, meditatsiooni, teadvust ning võimalust vabaneda samastumisest pidevalt muutuva kogemusega.
Seetõttu võib Siddha joogat mõista praktilise teadvuse teadusena, mitte üksnes teadvust käsitleva filosoofiana.
Mahasiddha Agastya ja siddhade traditsioon
Lilleorus edasi antavas traditsioonis on kesksel kohal Mahasiddha Agastya.
Agastya on üks Lõuna-India siddhade traditsiooni suurkujusid. Temaga seotud teadmiste pärand hõlmab joogat, sisemist transformatsiooni ning inimese olemuse sügavamat mõistmist.
Siddha joogas ei ole õpetusliin oluline aga üksnes ajaloolise nimede ahelana.
Selle sügavam tähendus seisneb teadmise järjepidevuses.
Õpetus püsib elavana siis, kui varasemate praktiseerijate poolt realiseeritu on ka tänapäeval mõistetav, praktiseeritav ja vahetult kogetav. Viis, kuidas seda teadmist edasi antakse ja selgitatakse, võib ajas muutuda, kuid uurimise põhiküsimused jäävad samaks.
Mis meis muutub?
Mis on see, mis muutust märkab?
Mis hoiab meid samastununa mõtete, emotsioonide ja teiste kogemustega?
Ja mis jääb alles, kui need liikumised vaibuvad?
Elav õpetusliin ei säilita üksnes õpetusi. See kannab edasi ka viisi, kuidas ise avastada seda, millele õpetused osutavad.
Teadmine vahetu kogemuse kaudu
Siddhade lähenemise üks keskseid jooni on vahetu kogemuse tähtsus.
See ei tähenda, et iga sisemist aistingut või ebatavalist seisundit tuleks võtta tõena. Vastupidi – praktika nõuab järjest suuremat täpsust selles, et eristada, mis tegelikult toimub.
Mõiste teadlikkusest ei ole teadlikkus ise. Mõtlemine vaikusest ei ole sama mis vaikuses olemine. Õpetuse intellektuaalne mõistmine on kasulik, kuid see erineb selle vahetust äratundmisest, mida õpetus kirjeldab.
Seetõttu on praktika oluline.
Õpetaja saab anda teadmisi, meetodeid ja suuna, kuid õpilane peab õppima ise vaatlema ning lõpuks oma kogemuse kaudu teadma.
Selles mõttes on Siddha tee nõudlik. See toob praktiseerija ikka ja jälle tagasi selle juurest, mida ta usub või ette kujutab, selle juurde, mida on võimalik tegelikult ära tunda.
Kas siddhad kuuluvad minevikku?
Siddhadest on lihtne mõelda eelkõige kui iidsetest meistritest, kes kuulusid kaugesse vaimsesse maailma.
Kui nende õpetus käsitleb aga inimese kogemuse põhimehhanisme, ei ole selle uurimisobjekt kuhugi kadunud.
Me neeldume endiselt mõtetesse. Emotsioonid mõjutavad jätkuvalt meie taju ja tegutsemist. Tähelepanu liigub automaatselt. Samastume muutuvate kogemustega ja otsime nende keskelt midagi püsivat.
Väline maailm on tohutult muutunud. Põhilised sisemised küsimused ei ole.
Just siin muutub siddhade traditsioon tänapäevaseks.
Selle eesmärk ei ole taastada muistse joogi eluviisi, vaid tuua rohkem selgust sellesse inimkogemusse, mida elame praegu.
Siddha jooga õpetuse kohaselt jäävad siddhad pärast absoluutse teadvusega ühinemist teadvuses ligipääsetavaks ja kohalolevaks igal hetkel, sõltumata sellest, kas nad viibivad füüsiliselt selles maailmas.
Elav tee Lilleorus
Lilleoru Shiva templis on kohal kõik siddhad.
Lilleoru Siddha jooga õpingud jätkavad siddhade kogemuslikku lähenemist ja õpetuse uurimist Acharya Ishwaranandi juhendamisel.
Tee algab protsessidest, mida on lihtne ära tunda ka igapäevaelus – teadlikkusest, tähelepanust, emotsioonidest ja mõtetest – ning liigub järk-järgult sügavama õppe ja praktika poole Patañjali jooga ja Siddha Tantra kaudu.
Suund jääb kogu tee jooksul samaks: automaatsest samastumisest suurema selguse poole, mõistelisest arusaamisest vahetu kogemuse poole ning muutuvatest kogemustest selle teadvuse poole, milles neid kogetakse.
Siddhad osutavad võimalusele, et jooga kõige sügavamatele küsimustele ei leia vastust lihtsalt rohkem uskudes.
Vastus avaneb, kui õpime selgemalt nägema.
