Mis on Siddha jooga? — Ajatu teadmine teadvusest
Joogat tuntakse sageli selle nähtavate vormide kaudu – asendid, hingamispraktikad ja meditatsioon. Kõige selle taga on aga üks palju sügavam küsimus:
Mis on meis see, mis on oma kogemusest teadlik?
Siddhad esitasid selle küsimuse – ja läksid oma uurimises palju kaugemale.
Nad uurisid inimest ennast: keha, mõtlemist, teadvust ja energiat, aga ka elu ja olemasolu sügavamaid protsesse. Siddhade jaoks ei olnud teadmine midagi, mida lihtsalt uskuda. Sellest pidi saama vahetu kogemus.
Nii võib mõista ka Siddha joogat – elava teadusena teadvusest ja inimese transformatsioonist.
Siddha jooga ei palu meil lihtsalt uskuda, mis on teadvus. See annab tee, mille kaudu saame seda ise vahetult uurida.
Kaks põhiküsimust
Selle uurimise keskmes on kaks põhjapanevat küsimust:
Kes ma tegelikult olen?
Mis on see, mida ma kogen elu ja olemasoluna?
Esimene küsimus juhib sissepoole – oma sügavama olemuse äratundmise ja sellesse kinnistumise poole.
Teine avab palju laiema uurimisvälja – inimese, teadvuse, energia, looduse ja olemasolu sügavamate protsesside mõistmise.
Need kaks küsimust kirjeldavad Siddha tee põhiolemust.
Kes ma tegelikult olen?
Igapäevaelus neeldume kergesti sellesse, mida kogeme.
Tekib emotsioon ja me reageerime sellest lähtudes. Ilmub mõte ja me läheme sellega kaasa. Tähelepanu liigub pidevalt sisemiste ja väliste sündmuste vahel, sageli ilma meie teadliku valikuta.
Teadlikkus muudab meie suhet selle kõigega.
Me saame märgata mõtet kui mõtet. Tunda ära emotsiooni, ilma et peaksime sellest kohe tegutsema. Märgata kehalist reaktsiooni ja seda, kuhu meie tähelepanu on liikunud.
Tasapisi muutub selgemaks üks oluline eristus:
On see, mida me kogeme – ja on see, mis on kogemusest teadlik.
See ei ole lihtsalt filosoofiline mõte. Seda saab vahetult uurida.
Teadlikkusest saab praktiline vahend eneseuurimiseks. Hakkame ära tundma reaktsioone, mustreid ja samastumisi, mis tavaliselt toimivad automaatselt. See, mis varem jäi märkamatuks, muutub nähtavaks – ja sellega, mida näeme, saame hakata teadlikult tegelema.
Siit algab ka puhastumine: vabanemine sisemistest protsessidest, mis viivad meid ikka ja jälle eemale selgusest ja teadlikust kohalolust.
Kinnistumine tegelikku Minasse
Selle töö süvenedes võib pidev sisemine liikumine hakata vaibuma.
Mõtteid võib endiselt tekkida. Emotsioonid võivad endiselt tõusta. Elu jätkub. Kuid teadvus ei pea enam minema kaasa iga sisemise liikumisega.
Klassikaline jooga kirjeldab seda väga täpselt. Patañjali räägib citta muutuste vaibumisest, mille järel Nägija püsib oma tegelikus olemuses.
Kogemuses võib see avalduda üha sügavama kohalolu, sisemise vaikuse, selguse ja rahuna.
Alguses võivad sellised hetked tulla ja minna. Sügavam eesmärk ei ole aga kogeda kohalolu aeg-ajalt, vaid selles järjest enam kinnistuda.
Joogas viitab tegelik Mina meie sügavamale olemusele.
Keha, mõtted, emotsioonid ja igapäevane tegevus jäävad alles. Muutub meie suhe nendega. Emotsioon ei pea muutuma reaktsiooniks. Mõte ei pea määrama, mis juhtub järgmisena. Me saame näha selgemalt ja tegutseda teadlikumalt.
Kogemusse tekib rohkem vabadust.
Mitmed India traditsioonid kirjeldavad tegeliku Mina või ülima reaalsuse olemust mõistega Sat–Chit–Ananda – olemine, teadvus ja täius ehk õndsus.
See osutab seisundile, kus inimesele tuttavad otsingud – saada kellekski, teada ja kontrollida ning leida püsivat õnne – hakkavad oma haaret kaotama. Olemine, teadlik kohalolu ja sisemine täius on vahetult kogetavad ega sõltu enam täielikult välistest tingimustest.
See ei vii meid elust eemale. Muutub alus, millelt me elu elame.
Ja uurimine jätkub
Stabiilsemasse teadvusse kinnistumine ei tähenda tingimata Siddha tee lõppu.
Paljuski loob see alles aluse palju avaramale uurimisele.
Nüüd tõuseb üha enam esile teine küsimus:
Mis on see inimene, elu ja olemasolu, mida ma kogen?
Siddhad viisid oma uurimise palju kaugemale sellest, mida tänapäeval nimetaksime psühholoogiaks. Nende traditsioonides uuriti keha ja selle protsesse, teadvust, peenenergiaid, transformatsiooni, loodust ja kosmoloogilisi põhimõtteid.
Inimesest sai ühtaegu nii uurimisväli kui ka vahend, mille kaudu jõuda sügavama teadmiseni.
Kui teadvus muutub vaiksemaks ja stabiilsemaks, võivad uurimiseks avaneda järjest peenemad protsessid. Eneseuurimine ja puhastumine jätkuvad sügavamatel tasanditel. Praktiseerija õpib tundma inimese erinevaid kogemustasandeid, energia toimimist ning protsesse, mis tavateadvusele enamasti märkamatuks jäävad.
Selles mõttes on Siddha jooga teadus selle sõna kogemuslikus tähenduses: midagi vaadeldakse, praktiseeritakse ja kontrollitakse omaenda kogemuse kaudu.
Teadmist ei koguta üksnes informatsioonina. Mõistmine ise saab transformatsiooni osaks.
Kui kaugele võib inimese teadvus areneda?
Siddhad ei pidanud inimese tavapärast toimimist tema võimaluste piiriks.
Klassikalistes joogatekstides kirjeldatakse siddhisid – erakordseid võimeid, mida seostatakse edasijõudnud praktikaseisunditega. Ka Patañjali käsitleb selliseid võimeid Yoga Sūtrates.
Siddhisid ei esitata aga jooga lõppeesmärgina. Pigem osutavad need palju suuremale küsimusele:
Kui suur osa inimese potentsiaalist jääb avastamata seni, kuni teadvus on hõivatud oma tavapäraste mustrite ja piirangutega?
Siddhade jaoks jätkus tee üha peenema teadmise, puhastumise ja realisatsiooni kaudu.
Siddha joogas avaneb see uurimine lõpuks individuaalse ja absoluutse teadvuse suhte mõistmisele. Jooga sügavaim eesmärk on individuaalse teadvuse ühinemine absoluutse teadvusega.
Seetõttu ei lõpe tee sellega, et muutume rahulikumaks, kohalolevamaks või oskame oma reaktsioonidega paremini toime tulla. Need on olulised muutused, kuid ühtlasi loovad need aluse palju sügavamaks teadvuse ja olemasolu uurimiseks.
Elav tee Lilleorus
Lilleorus lähenetakse sellele teele järk-järgult.
Practical Consciousness algab igapäevaelule väga lähedalt. Õpitakse teadlikkust praktiliselt kasutama ning tähelepanu, emotsioone, mõtteid ja teisi sisemisi protsesse ära tundma ja nendega teadlikult töötama.
Patañjali Yoga Sūtrad viivad uurimise sügavamale, käsitledes teadvuse toimimist ja selle muutusi, sisemist vaikust ning jooga järjest sügavamaid seisundeid.
Siddha Tantra jätkab Šakti ehk energia ning peenemate puhastumise, transformatsiooni ja realisatsiooni protsesside uurimisega.
Need ei ole kolm eraldiseisvat õpetust, mis on lihtsalt üksteise kõrvale asetatud. Lilleorus moodustavad need ühe tee erinevad sügavused.
Lilleoru Siddha jooga lähtub India siddhade traditsioonidest ning eriti Mahasiddha Agastyaga seotud õpetusliinist. Seda õppe- ja praktikateed on enam kui kolme aastakümne jooksul arendanud ja juhendanud Ingvar Villido Ishwaranand.
Elav õpetus ei ole minevikku talletatud teadmine. See muutub elavaks siis, kui seda saab ära tunda, praktiseerida ja vahetult kogeda siin ja praegu.
Kust see tee algab?
Mitte erakordsetest kogemustest.
See algab millestki palju lähemast: teadlikuks saamisest sellest, mis meis juba praegu toimub.
Õpime märkama seda, mis meid tavaliselt endaga kaasa viib, avastama, mis jääb alles siis, kui sisemine liikumine vaibub, ning järk-järgult kinnistuma teadlikumasse ja stabiilsemasse olemisse.
Sealt võib alata juba palju avaram uurimine – inimese, teadvuse, energia ja olemasolu olemuse uurimine.
