Mis on kontseptsioon? — Kuidas mõtlemine tegelikkust korrastab
Me kasutame kontseptsioone nii loomulikult, et enamasti ei pane me neid tähelegi.
Me teame, mis on puu, mida tähendab edu, milline peaks olema hea suhe või milliseks inimeseks me ennast peame. Sellised arusaamad aitavad meil maailma mõista ja üksteisega suhelda. Ilma kontseptsioonideta oleks igapäevane mõtlemine väga keeruline.
Kuid kontseptsioon ei ole asi ise.
See on mentaalne kujutis või arusaam millestki.
Mõistmine, mis on kontseptsioon, muutub teadlikus töös mõtlemisega oluliseks, sest kontseptsioonid ei aita meil üksnes informatsiooni korrastada. Need kannavad tähendusi, seovad kogetava sellega, mida juba teame, ning võivad mõjutada seda, kuidas mõistame iseennast ja maailma.
Mis on kontseptsioon?
Kontseptsioon on mentaalne struktuur, mille kaudu me midagi ära tunneme, liigitame ja mõistame.
Võtame lihtsa näite: puu.
Oleme elu jooksul näinud väga erinevaid puid, kuid mõtlemine suudab need kõik koondada ühe kontseptsiooni – puu – alla. Tänu sellele tunneme ära ka puu, mida pole kunagi varem näinud, ilma et peaksime kõike selle kohta algusest peale õppima.
Kontseptsioonid on seega äärmiselt kasulikud. Need võimaldavad teadmisi korrastada ja kasutada.
Kuid kontseptsioon puu ei ole tegelik puu.
Sõna, mentaalne pilt ja kõik, mida me puude kohta teame, on kujutised ja teadmised puust. Meie ees kasvavat elavat puud saame aga vahetult kogeda.
Erinevus muutub veel olulisemaks, kui kontseptsioonid puudutavad midagi vähem konkreetset:
armastus, edu, vabadus, vaimsus, mina ise, teised inimesed.
Siin võib olla palju raskem märgata erinevust kontseptsiooni ja selle vahel, mida see kirjeldab.
Kontseptsioonid koosnevad tähendustest
Sõnad ei ole tühjad helid.
Kui kuuled sõna kodu, on selle taga sinu jaoks juba midagi. Võib-olla koht, inimesed, turvalisus, kuuluvus, vastutus – või hoopis midagi muud.
Teise inimese jaoks võivad sama sõnaga olla seotud täiesti teistsugused tähendused.
Elu jooksul seostuvad sõnad kogemuste, piltide, teadmiste, järelduste ja tähendustega. Nendest seostest võivad kujuneda järjest keerukamad mentaalsed struktuurid.
Lauses saavad mitu sellist tähendust kokku.
Ma olen edukas.
Ma ei ole edukas.
Suhted on keerulised.
Elu on täis võimalusi.
Need ei ole lihtsalt sõnade kogumid. Iga selline lause kannab endas kindlat tähendusstruktuuri.
Suur osa sellest materjalist on kogunenud kogemuste, hariduse, kultuuri, keele ja teiste inimeste kaudu. Kui kohtume millegi uuega, seostab mõtlemine selle loomulikult sellega, mida juba teame.
See muudab elu lihtsamaks ja kiiremaks.
Kuid tähendab ka seda, et võime kohtuda millegi uuega minevikus kujunenud tähenduste kaudu.
Kontseptsioon ei ole kogemus
See erinevus muutub sisemises praktikas eriti oluliseks.
Meil võib olla kontseptsioon teadlikkusest, ilma et tunneksime teadlikkust vahetult ära.
Võime intellektuaalselt mõista, mida tähendab sisemine rahu, ilma seda kogemata.
Võime lugeda palju meditatsioonist, teadvusest või tegelikust Minast ning luua nende kohta keerukaid mentaalseid mudeleid.
Need teadmised võivad olla õiged ja kasulikud.
Kuid millestki teadmine ei ole sama mis selle vahetu kogemine.
Kontseptsioon võib osutada kogemusele, kuid ei saa kogemust ennast asendada.
Võid lugeda mango maitse kohta, õppida tundma selle keemilist koostist ja kuulata, kuidas keegi selle maitset väga täpselt kirjeldab.
Kuid ükski neist ei anna sulle maitset ennast.
Ühel hetkel tuleb mangot maitsta.
Sama kehtib sisemise teadmise kohta.
Kontseptsioon teadlikkusest ei ole teadlikkus.
Kontseptsioon rahust ei ole rahu.
Ja kontseptsioon tegelikust Minast ei ole tegelik Mina.
See on üks põhjus, miks intellektuaalsel mõistmisel on praktilisel teel oma piirid. Mõtlemine võib õppida ära õiged sõnad, samal ajal kui see, millele need sõnad osutavad, jääb meie enda kogemuses veel tundmata.
Kontseptsioonidest võivad saada nähtamatud eeldused
Mõnda kontseptsiooni on lihtne ära tunda, sest oleme selle teadlikult õppinud.
Teised muutuvad nii tuttavaks, et me ei näe neid enam mentaalsete konstruktsioonidena.
Meil võivad olla kindlad kontseptsioonid sellest, milline suhe peaks olema, kuidas teine inimene peaks käituma, kuidas vaimne areng peaks tunduma või milline inimene mina olen.
Siis kohtub tegelikkus meie kontseptsiooniga.
Kui need omavahel ei sobi, võime esmalt arvata, et midagi on valesti tegelikkusega, selle asemel et märgata mentaalset mudelit, mille järgi me seda hindame.
See ei tähenda, et peaksime loobuma kõigist standarditest, ootustest või arusaamadest.
Kontseptsioonid muutuvad lihtsalt palju kasulikumaks, kui tunneme need ära sellena, mis need on.
Kaart on väga väärtuslik, kui teame, et see on kaart.
Probleem tekib siis, kui peame kaarti maastikuks endaks.
Kontseptsioonid ja identiteet
Mõned kõige tugevamad kontseptsioonid puudutavad meid ennast.
Ma olen häbelik.
Ma ei ole selles hea.
Ma olen inimene, kes peab alati kõike kontrollima.
Korduvad kogemused, mõtted ja järeldused võivad järk-järgult kujundada mentaalse pildi sellest, kelleks ennast peame.
Kui selline kirjeldus on kinnistunud, võib see hakata tunduma iseenesestmõistetavana.
Selline ma lihtsalt olen.
Siin tasub aga midagi lähemalt uurida.
Kui saame kontseptsiooni iseenda kohta vaadelda, märgata, kuidas see kujunes, ning kui seda moodustav mentaalne muster võib muutuda või olla vabastatud – kas see kontseptsioon saab olla kõik see, kes me tegelikult oleme?
Siin hakkab töö kontseptsioonidega liikuma tavapärasest psühholoogiast kaugemale ja puudutama üht jooga sügavamat küsimust.
Mõtted, mille kaudu me iseennast määratleme, on midagi, millest saame teadlikuks.
Mis on siis see, mis on neist teadlik?
Kasutada kontseptsioone, ilma et need meid piiraksid
Eesmärk ei ole kontseptsioonidest vabaneda.
Vajame neid mõtlemiseks, suhtlemiseks, õppimiseks ja maailmas toimimiseks.
Praktiline oskus seisneb selles, et õpime eristama kontseptsiooni sellest, mida see kirjeldab.
Kui mentaalne struktuur muutub nähtavaks, võime küsida:
Kas ma tean seda vahetult?
Kas see on tõlgendus?
Kas see on midagi, mida olen õppinud?
Kas see kontseptsioon aitab mul mõista seda, mis on praegu kohal, või on see hakanud piirama seda, mida suudan näha?
Practical Consciousness võimaldab meil sügavamalt töötada ka selliste mentaalsete struktuuridega, mida me enam ei vaja. Kinnistunud mustrites omavahel seostunud tähendusi ja järeldusi saab ära tunda ning teadlikult vabastada.
Eesmärk ei ole jätta mõtlemist ilma teadmisteta.
Eesmärk on saada vabamaks selle suhtes, mida mõtlemine juba teab.
Kontseptuaalsest teadmisest vahetu teadmiseni
See eristus muutub eriti oluliseks teadvuse uurimisel.
Võime aastaid koguda teadmisi teadlikkuse, meditatsiooni ja jooga kohta. Võime osata neid järjest täpsemalt seletada.
Kuid ühel hetkel kutsub praktiline tee meid liikuma kontseptsiooni teadmisest selle vahetu äratundmiseni, millele kontseptsioon osutab.
Mis on mõte, kui seda vahetult vaadelda?
Mis on teadlikkus enne, kui seda määratleme?
Mis on kohal enne, kui mõtlemine hakkab kogemust seletama?
See ei muuda kontseptuaalset teadmist ebavajalikuks.
See asetab selle õigesse kohta.
Kontseptsioonid võivad anda meile kaardi. Need võivad säilitada teadmisi, suunata uurimist ja aidata meil oma avastusi teistega jagada.
Kuid kaart ei ole maastik.
Ja teadlikus sisemises töös peame ühel hetkel ise vaatama.
Vahetu teadmine algab sealt, kus teadmisest millegi kohta enam ei piisa.
Tutvu kursusega Mõtted
Kursusel Mõtted uurime, kuidas mõtted, tähendused ja kontseptsioonid moodustavad mentaalseid struktuure ning mõjutavad meie kogemust. Practical Consciousness'i meetodite abil õpivad osalejad neid struktuure vahetult ära tundma, vabastama mustreid, mida nad enam ei vaja, ning kujundama teadlikumat suhet mõtlemisega.
