Mis on teadvus?
Teadvus on üks neist sõnadest, mida kasutame kergesti seni, kuni püüame öelda, mida see tegelikult tähendab.
Räägime teadvusel olemisest, teadvuse kaotamisest, teadlikumaks saamisest või teadlikult elamisest. Kuid ükski neist väljenditest ei ütle veel tingimata, mis on teadvus ise.
Jooga läheneb sellele küsimusele ebatavalisel viisil. Selle asemel et alustada üksnes definitsioonist, kutsub see meid teadvust vahetu kogemuse kaudu uurima.
Jää hetkeks vaikseks ja märka, et sa oled siin.
Ära mõtle endast. Ära püüa oma kogemust seletada. Lihtsalt ole teadlikult kohal.
Märka ruumi enda ümber. Võid näha esemeid, kuulda helisid ja tunda oma keha. Võid saada teadlikuks millestki enda lähedal või kaugemal. Võid ühe objekti asemel märgata kogu ruumi.
Kogemuses toimub palju, kuid teadvus ise võib olla märkimisväärselt vaikne.
See vaikus, kohalolu ja võime olla teadlik hakkavad osutama millelegi, mis on meile tavaliselt nii lähedal, et me ei pane seda tähelegi.
Teadvus ei ole veel üks vaadeldav objekt
Enamik asju, mida me tunneme, ilmuvad meile millegi sellisena, mida saame vaadelda. Võime näha puud, kuulda heli, tunda aistingut, märgata emotsiooni või saada teadlikuks mõttest.
Teadvusele on raskem samal viisil läheneda, sest see ei ole lihtsalt veel üks objekt kõige muu kõrval.
Kasulik võrdlus on ruum.
Ruumis võib olla mööbel, inimesed, liikumine, valgus ja heli. Tavaliselt läheb meie tähelepanu sellele, mis ruumi täidab, mitte ruumile endale. Ometi on ruum pidevalt olemas ja võimaldab kõigel muul selles paikneda.
Teadvusele võib läheneda sarnaselt.
Meie tähelepanu on tavaliselt hõivatud elu sisuga – sellega, mida näeme, tunneme, mõtleme, mäletame, tahame ja teeme. Teadvus ise jääb peaaegu märkamatuks.
Kui aga jääme vaikseks ja teadlikult kohalolevaks, võime märgata midagi, mis on fundamentaalsem kui ükski konkreetne kogemus – avatud ja vaikset kohalolu, milles kogemus toimub.
Seda võrdlust ei tasu võtta liiga sõna-sõnalt. Teadvus ei ole füüsiline ruum. Kuid avaruse kogemine võib aidata meil pöörduda millegi poole, mida ei saa mõista lihtsalt järjekordse objektina.
Teadvus ei ole veel üks objekt meie kogemuses. See on vaikne ja elav kohalolu, milles kogemus saab meile teatavaks.
Vaikne ja elav kohalolu
Vaikus on üks olulisemaid vihjeid teadvuse äratundmiseks.
Mõtlemine ei ole vaikne. See loob sõnu, pilte, tähendusi, seoseid ja tõlgendusi. Emotsioonidel on oma liikumine ja energeetiline kvaliteet. Aistingud muutuvad pidevalt.
Teadvusel endal ei ole vaja kohalolekuks midagi kommenteerida.
Sa võid teadlikult näha ilma nähtut enda sees kirjeldamata. Võid teadlikult kuulata ilma heli nimetamata. Võid saada teadlikuks ruumist enda ümber ilma sellest mõtlemata.
On lihtsalt kohalolu ja vahetu kontakt.
Kuid teadvus ei ole tühi ega elutu vaikus. Sellel on omadused. Teadvus võib saada teadlikuks, eristada, süveneda, mõista ja tuua nähtavale midagi, mida me varem ei märganud. Selle kaudu võivad avaneda ka intuitsioon ja inspiratsioon.
Seetõttu jääks midagi olulist puudu, kui kirjeldaksime teadvust üksnes „tühja ruumina“.
Pigem võib sellele läheneda kui elavale vaikusele või elavale kohalolu väljale – see on iseenesest vaikne, kuid selles on teadlikkuse ja teadmise võime.
Practical Consciousness'is ei ole see filosoofiline väide, mida peaks uskuma, vaid midagi, mida saab vahetult uurida.
Me tunneme teadvust juba selle omaduste kaudu
Kuidas saab midagi nii fundamentaalset meile äratuntavaks muutuda?
Üks võimalus on õppida tundma selle omadusi.
Practical Consciousness'is eristatakse teadvuse seitset loomulikku omadust: teadlikkus, eristamine, süvenemine, mõistmine, taipamine, intuitsioon ja inspiratsioon.
Teadlikkus on neist ehk kõige lihtsam sissepääs.
Hetkel, mil märkame teadlikult puud, heli, aistingut või midagi enda sees toimuvat, on teadlikkus aktiivne. Selleks ei pruugi olla vaja ühtegi sõna.
Seejärel võivad muutuda äratuntavaks ka teised omadused.
Eristame midagi, mis oli varem omavahel segunenud. Vaatlus süveneb. Tekib mõistmine. Taipamine toob nähtavale midagi, mida me varem ei näinud.
Neid omadusi ei käsitleta millegi sellisena, mille me praktika abil loome. Need kuuluvad juba loomulikult teadvuse juurde. Praktika aitab meil neid ära tunda ja teadlikumalt kasutada.
Nii saame väga abstraktsena tunduda võivale teemale praktilise ligipääsu.
Selle asemel et püüda teadvust kohe intellektuaalselt defineerida, hakkame selle kohalolu vahetu kogemuse kaudu ära tundma.
Teadvus viib meid vahetusse kontakti tegelikkusega
Teadvusel on veel üks oluline omadus: see võib tuua meid vahetult olevikku.
Mõte võib kujutada midagi, mida siin ei ole. Võime mõelda eilsele, kujutleda homset või rännata mõttes tuhandete kilomeetrite kaugusele, ise samal ajal ühes ruumis istudes.
Teadlikkus toimib teisiti.
Kui saame millestki teadlikuks, kohtume vahetult sellega, mis on kohal.
Vaata puud ja märka seda päriselt. Kuula teadlikult mõnda heli. Tunne oma jalataldade kontakti maapinnaga. Saa teadlikuks ruumist enda ümber.
Hetkeks pole vaja kogemust seletada.
Sa oled lihtsalt siin, vahetus kontaktis.
See on üks põhjus, miks teadlikkus võib muuta kogemuse ebatavaliselt värskeks. Tuttavas keskkonnas võime liikuda läbi elu suuresti harjumuste, äratundmise ja mõtlemise kaudu. Täiesti uues kohas tuleb teadlikkus loomulikult rohkem esile ja äkki märkame palju enamat.
Teadvus toob meid elu mentaalsest kujutamisest tagasi elavasse kontakti sellega, mis on siin.
Teadvuse kasutamisest teadvuse äratundmiseni
Alguses läheneb Practical Consciousness teadvusele väga praktiliselt.
Õpime teadlikult märkama. Õpime tähele panema, kuhu meie tähelepanu liigub. Õpime vaatlema oma sisemisi protsesse, selle asemel et neisse automaatselt kaduda. Järk-järgult hakkame ära tundma eristamist, mõistmist, taipamist ja teisi teadvuse omadusi.
Selles etapis võib tunduda, et teadvus on midagi, mida me kasutame.
Kasutame teadlikkust vaatlemiseks. Kasutame eristamist, et näha erinevusi. Kasutame mõistmist, et midagi selgemalt teada.
Kuid ühel hetkel pöörab jooga uurimise suuna ümber.
Kui teadlikkus on teadvuse omadus, siis mis on teadvus ise?
Mis on see vaikne kohalolu, milles teadlikkus võib liikuda väljapoole maailma või sissepoole meie enda kogemusse?
Mis jääb, kui mentaalne kommentaar vaikib?
Mis on kohal enne, kui hakkame iseennast ja maailma seletama?
Siin ei ole teadvus enam üksnes kasulik võime.
Sellest saab jooga enda uurimisobjekt.
See, mis algab teadvuse kasutamise õppimisest, muutub järk-järgult teadvuse enda olemuse uurimiseks.
Joogalik teadvuse uurimine
Erinevad joogatraditsioonid on seda sügavamat uurimist kirjeldanud erinevalt.
Mõned rõhutavad muutuvate mentaalsete protsesside ja Nägija eristamist. Mittedualistlikud Śaiva traditsioonid lähevad kaugemale ja samastavad teadvuse enda sügavaima Minaga.
Śiva Sūtrate avaväide on tähelepanuväärselt otsene:
Caitanyam ātmā – teadvus on Mina.
Seda ei pea võtma uskumusena. Joogas osutavad sellised väited millelegi, mida saab uurida ja lõpuks vahetu kogemuse kaudu teada.
See muudab ka küsimuse Mis on teadvus? olemust.
Alguses võime esitada selle intellektuaalselt ja otsida võimalikult head definitsiooni.
Hiljem hakkame teadvust ära tundma vaikuse, teadlikkuse ja selle loomulike omaduste kaudu.
Ja lõpuks võib küsimus muutuda palju isiklikumaks:
Mis on see teadvus, mis on kohal siin ja praegu – ja milline on minu suhe sellega?
Siit hakkab Practical Consciousness avanema jooga sügavama uurimise poole.
Mitte lisades veel üht teooriat selle kohta, kes me oleme, vaid pöördudes selle poole, mis on juba kohal, ja õppides seda vahetult ära tundma.
Tutvu kursusega Teadvus
Kursusel Teadvus uurime praktiliselt teadvust ja selle seitset loomulikku omadust – teadlikkust, eristamist, süvenemist, mõistmist, taipamist, intuitsiooni ja inspiratsiooni.
Vahetu vaatlemise ja kogemuslike meetodite kaudu õpivad osalejad neid omadusi ära tundma ja teadlikult kasutama ning hakkavad teadvust uurima omaenda kogemuse kaudu.
