Mõistmine ja taipamine — intellektuaalsest teadmisest kaugemale
Sageli eeldame, et mõistmine tekib mõtlemise tulemusena. Kui miski pole selge, analüüsime, võrdleme informatsiooni, otsime seletusi ja püüame jõuda järelduseni. Paljudes eluvaldkondades on see vajalik ja kasulik.
Kuid enamik meist tunneb ka teistsugust kogemust. Võime olla millegi üle pikalt mõelnud, ilma et tekiks selgust, ja siis äkki me mõistame. Miski, mis oli seni ebaselge, muutub korraga selgeks – vahel juba enne, kui oskame seda sõnadesse panna.
Taipamine võib olla veelgi vahetum. Äkki näeme seost, mida varem ei märganud, või avaneb mõni tuttav asi täiesti uuest vaatenurgast.
Practical Consciousness'is käsitletakse mõistmist ja taipamist teadvuse loomulike omadustena. Kui hakkame neid intellektuaalsest mõtlemisest eristama, avaneb oluline võimalus: mõtlemine ei pruugi olla ainus viis, kuidas me midagi teada saame.
Mõtlemine ja mõistmine ei ole sama
Mõtlemine töötab informatsiooniga. Me võrdleme, analüüsime, meenutame, seostame ideid ja teeme järeldusi. Hariduse ja kogemuste kaudu kujunevad teadmised ja kontseptsioonid, mis aitavad meil maailma mõista ja selles toime tulla. See võime on väga väärtuslik.
Kuid siin on üks oluline erinevus. Võid kuulata selgitust ja saada loogiliselt aru igast lausest, kuid ikkagi mitte päriselt mõista, millest räägitakse. Siis midagi muutub. Võib-olla väljendatakse sama mõtet teisel viisil, näed mõnda näidet või ei lisandu üldse uut informatsiooni – ja äkki sa mõistad.
Kirjeldame seda muutust sageli isegi nägemise kaudu: Nüüd ma näen.
Informatsioon võib olla täpselt sama. Muutunud ei ole tingimata see, kui palju me teame, vaid selgus, millega miski on meile nähtavaks saanud.
See erinevus tuleb eriti hästi esile joogas ja sisemises praktikas. Inimene võib teada teadlikkuse, meditatsiooni või teadvuse teooriat ning osata seda suurepäraselt selgitada, kuid samal ajal mitte vahetult ära tunda seda, millele need sõnad osutavad.
Kontseptsiooni teadmine ja millegi vahetu mõistmine ei ole alati üks ja sama.
Mis on mõistmine?
Mõistmisel on eriline selguse kvaliteet. Kui midagi päriselt mõistame, langeb miski justkui oma kohale.
Vahel sünnib selline selgus põhjaliku mõtlemise tulemusena. Töötame küsimuse samm-sammult läbi, kuni tervik muutub arusaadavaks. Kuid mõistmine võib tekkida ka teisiti.
Võib-olla oled püüdnud mõnda olukorda juba pikalt mõista. Oled kaalunud erinevaid seletusi, kuid ükski neist ei taba päriselt asja tuuma. Ja siis saab miski äkki selgeks: Ahhaa. See ongi see, mis siin toimub.
Mõtlemine võib hakata seda mõistmist kohe sõnadesse panema, kuid vahel on enne sõnu üks huvitav hetk. Mõistmine on juba kohal.
Practical Consciousness'is ei käsitleta mõistmist seetõttu ainult eduka arutlemise lõpptulemusena. Seda nähakse ühe teadvuse loomuliku omadusena. Mõtlemine võib meid mõistmiseni viia, kuid mõtlemine ja mõistmine ei ole üks ja sama.
Mõistmine vahetu vaatluse kaudu
Mõistmine võib tekkida ka teadliku vaatluse kaudu.
Kujuta ette, et vaatad vihmaussi mööda maad liikumas. Võid selle üle mõelda, meenutada, mida tead tema bioloogiast, ja püüda tema käitumist seletada. Või võid lihtsalt olla kohal ja vaadelda.
Ilma nähtut kohe nimetamata või tõlgendamata hakkad märkama tegelikku liikumist: kuidas keha liigub vastu maapinda, kus vihmauss peatub, kuidas ta muudab suunda ja reageerib ümbritsevale. Sa ei mõtle enam eelkõige vihmaussi kohta, vaid vaatled vahetult seda, mis toimub. Ja vaatluse enda kaudu võib hakata tekkima mõistmine.
Sama põhimõte muutub palju olulisemaks, kui rakendame seda oma sisemaailmale. Võime mõelda mõne sisemise protsessi üle ja analüüsida, miks see toimub, või olla kohal ja vaadelda teadlikult protsessi ennast.
Mis tegelikult toimub? Kuidas see protsess liigub? Mis muutub, kui jääme selle juurde kohalolevaks, selle asemel et hakata seda kohe seletama?
Sellise vaatluse kaudu võime vahetult mõista midagi, mida mõtlemine üksi ei näidanud. Vaatluse süvenedes võib sellest omakorda avaneda taipamine.
Kui me ei asenda enam kogemust oma mõtetega selle kohta, võib kogemus ise hakata näitama, mida selles on mõista.
See on üks kogemusliku sisemise töö olulisi põhimõtteid. Vaatlemine ei ole lihtsalt passiivne jälgimine. Teadlik ja kohalolev vaatlus võib ise muutuda teadmise viisiks.
Mis on taipamine?
Taipamine läheb sammu võrra kaugemale. Mõistmine toob selguse, taipamine aga avab midagi, mida me varem ei näinud.
Äkki muutub nähtavaks seos. Olukorra sügavam ülesehitus saab selgeks. Kaks asja, mida olime seni vaadelnud eraldi, osutuvad omavahel seotuks. Seetõttu kaasneb taipamisega sageli äratuntav ahhaa-kogemus.
Mõtlemine võib olla enne seda teinud palju vajalikku tööd. See on kogunud informatsiooni ja kaalunud erinevaid võimalusi. Kuid lõplik taipamine ei pruugi tulla järgmise sammuna arutluste ahelas. See võib ilmuda korraga ja tervikuna.
Mõtlemine võib valmistada taipamiseks pinnase ja seda hiljem selgitada. See ei tähenda tingimata, et mõtlemine ise taipamise tekitas.
Seda erinevust on lihtsam märgata, kui hakkame tähele panema hetke, mil selgus tegelikult ilmub.
Teadmine millegi kohta ja vahetu teadmine
Mõistmine ja taipamine toovad meid jooga jaoks väga olulise eristuse juurde: teadmine millegi kohta ja vahetu teadmine.
Kujuta ette, et loed mango maitse kirjeldusi. Saad teada, et see on magus, aromaatne, pehme ja kergelt hapukas. Võid mango maitse kohta teada väga palju.
Ja siis sa maitsed mangot.
Toimunud on midagi põhimõtteliselt erinevat. Sa ei tea enam ainult mango maitse kohta, vaid tunned seda vahetu kogemuse kaudu.
Sisemises praktikas muutub see erinevus veelgi olulisemaks. Võime õppida teadvuse kohta, ilma et tunneksime teadvust vahetult ära. Võime lugeda vaikusest, ilma et tunneksime vaikust. Võime luua keeruka kontseptsiooni tegelikust Minast, ilma et tunneksime vahetult seda, millele see sõna osutab.
Intellektuaalsed teadmised võivad meid suunata, anda meile keele ja aidata mõista, mida uurida. Kuid need ei saa asendada vahetut äratundmist.
Seetõttu ei ole jooga ainult filosoofia, mida õppida. Selle õpetused kutsuvad meid vaatlema, uurima ja lõpuks vahetu kogemuse kaudu teadma.
Miks on vaikus oluline?
Kui me ei suuda midagi lahendada, on meie loomulik reaktsioon sageli veel rohkem mõelda. Vahel on see täpselt see, mida vajame. Kuid tunneme ka vastupidist kogemust: lõpetame pingutamise, läheme jalutama, istume vaikselt või magame küsimusega öö – ja äkki muutub midagi selgeks.
Vaikus ei anna meile maagiliselt õigeid vastuseid. Kuid kui pidev mentaalne tegevus ei ole enam nii domineeriv, tekib rohkem ruumi vahetuks vaatluseks ja peenemateks teadmise viisideks. Mõistmine võib muutuda nähtavaks ja taipamine esile tulla.
See on üks põhjus, miks sisemisel vaikusel on joogas nii oluline koht. See ei ole lihtsalt meeldiv seisund, vaid loob teistsugused tingimused tajumiseks ja mõistmiseks.
Samas ei ole iga sisemine mulje taipamine ega iga tugev tunne intuitsioon. Ootused, kujutlused ja varasemad uskumused võivad samuti tunduda väga veenvad. Seetõttu on eristamine hädavajalik. Eesmärk ei ole muutuda vähem ratsionaalseks, vaid näha täpsemalt, mis meie sees tegelikult toimub.
Teadmistest vahetu teadmiseni
Practical Consciousness läheneb sellele kogemuslikult. Selle asemel et lihtsalt uskuda, et mõistmine ja taipamine on teadvuse omadused, saame vaadelda, kuidas teadmine tegelikult tekib.
Kas järeldus kujunes arutlemise kaudu? Kas mõistmine sai vahetult selgeks? Kas tähelepanelik vaatlus tõi midagi nähtavale? Kas miski, mida me varem ei näinud, avanes äkki? Kas sõnad tulid enne või alles pärast?
Kui hakkame neid erinevusi ära tundma, muutub tuttav „minu mõtlemise“ maailm palju mitmekesisemaks. Mõtlemine jääb suurepäraseks vahendiks analüüsimisel, planeerimisel ja suhtlemisel, kuid me ei pea enam eeldama, et kõik teadmise viisid pärinevad mõtlemisest.
Hakkame mõistmist, taipamist ja vahetut äratundmist nägema omaette kogemustena. Ja sellega muutub ka teadvuse uurimine vähem abstraktseks.
Me ei õpi enam ainult ideid teadvuse kohta. Hakkame avastama, kuidas teadvuse kaudu saab vaadelda, mõista ja vahetult teada.
Tutvu kursusega Teadvus
Kursusel Teadvus uurime vahetu kogemuse kaudu teadvuse seitset loomulikku omadust, sealhulgas mõistmist ja taipamist.
Osalejad õpivad neid omadusi ära tundma, eristama tavapärastest mentaalsetest protsessidest ning igapäevaelus teadlikult kasutama.
