Teadvuse seitse omadust
Räägime teadvusest sageli nii, nagu tähendaks see lihtsalt üldist teadlik olemist. Oleme teadlikud iseendast, sellest, mis toimub meie ümber, ja oma sisemistest kogemustest.
Kuid teadvus muutub palju huvitavamaks, kui hakkame vaatlema, kuidas see tegelikult toimib.
Mõnikord me lihtsalt märkame midagi. Teinekord eristame midagi, mis varem ei olnud selge. Vahel tekib äkki mõistmine, näeme olukorda sügavamalt või ilmub täiesti uus idee.
Need kogemused on meile tuttavad, kuid harva küsime, kas kõigil neil hetkedel toimub meie sees üks ja sama protsess.
Practical Consciousness'is eristatakse teadvuse seitset loomulikku omadust: teadvustamine, eristamine, süvenemine, mõistmine, taipamine, intuitsioon ja inspiratsioon.
Need ei ole omadused, mida peame endas looma. Neid mõistetakse teadvuse enda loomulike võimetena.
Praktika ei seisne seega millegi uue omandamises, vaid selles, et õpime neid omadusi enda kogemuses ära tundma – ja lõpuks ka teadlikult kasutama.
Teadvustamine
Teadvustamine on ehk kõige lihtsam omadus, mida hakata ära tundma, sest see ilmneb väga tavalises kogemuses: miski, mis oli juba hetk tagasi olemas, muutub äkki märgatavaks.
Võid istuda töölaua taga ja äkki märgata, et õlad on pinges.
Pinge ei pruukinud sel hetkel tekkida.
Muutus see, et said sellest teadlikuks.
Sama võib juhtuda millegi palju peenemaga. Märkad, et tähelepanu on hajunud, emotsionaalne reaktsioon on alanud või üks kindel mõte tuleb ikka ja jälle tagasi.
Teadvustamine toob millegi meie teadlikku kogemusse.
Seetõttu on see sisemises töös nii oluline. See, mida me üldse ei märka, jääb suuresti väljapoole meie teadlikku osalust.
Kuid teadlikkus on ainult üks teadvuse omadustest.
Eristamine
Kui miski on muutunud märgatavaks, tuleb mängu järgmine võime: eristamine.
Eristamine võimaldab meil märgata erinevusi.
Kujuta ette, et astud tuppa ja tajud, et midagi on muutunud. Teadlikkus annab sulle märku, et midagi on teisiti. Eristamine hakkab näitama, mis täpselt on muutunud.
Sama täpsus on võimalik meie sisemaailmas.
See, mis alguses tundub ühe ebamäärase kogemusena, võib tegelikult koosneda mitmest erinevast protsessist.
Võime avastada, et see, mida nimetasime lihtsalt „halvaks enesetundeks“, sisaldab kehalist aistingut, emotsionaalset reaktsiooni, mõttevoogu ja tähelepanu, mis pöördub ikka ja jälle sama teema juurde.
Ilma eristamiseta võivad need tunduda ühe kogemusena.
Eristamise kaudu muutuvad nende erinevused nähtavaks.
See omadus on eriti oluline, sest selgus ei alga alati sellest, et teame rohkem, vaid sellest, et näeme täpsemalt seda, mis on juba kohal.
Süvenemine
Süvenemisel on teistsugune liikumine.
Võime olla millestki teadlikud ja seda selgelt eristada, kuid jääda siiski pinnale. Süvenemine võimaldab minna vaadeldavasse sügavamale.
Seda saab kogeda väga lihtsalt.
Võid vaadata mõne sekundi puud ja kohe ära tunda: puu.
Kui aga jääd kohalolevaks ja jätkad vaatlemist ilma kohe järgmise asja juurde liikumata, hakkab ilmnema rohkem.
Märkad okste struktuuri, lehtede erinevusi, tuule tekitatud liikumist, valgust ja varju ning detaile, mida alguses ei märganud.
Puu ei muutunud äkki detailsemaks.
Sinu vaatlus süvenes.
Sama on võimalik sisemises uurimises. Selle asemel et leppida esimese seletuse või muljega, võime jääda selle juurde, mida uurime, ning lasta sellel rohkem avaneda.
Seetõttu on süvenemisel joogas ja eneseuurimises oluline koht.
See viib meid kaugemale esimesest kihist, mida arvame juba teadvat.
Mõistmine
Tavaliselt seostame mõistmist mõtlemisega.
Kogume informatsiooni, analüüsime seda ja jõuame lõpuks järelduseni.
Mõnikord toimub mõistmine tõesti nii.
Kuid on ka hetki, mil miski lihtsalt saab selgeks.
Võib-olla oled mõnda olukorda juba mõnda aega vaadelnud ja äkki mõistad, mis tegelikult toimub. Mõistmine võib olla kohal juba enne, kui oled suutnud selle sõnadesse panna.
See erinevus muutub eriti huvitavaks vahetu vaatlemise puhul.
Kui jääme millegi juurde kohalolevaks ega hakka seda kohe tõlgendama, võib vaadeldav ise hakata meile rohkem avanema.
Practical Consciousness'is käsitletakse mõistmist seetõttu teadvuse iseseisva omadusena.
Mõte võib mõistmist kirjeldada, uurida ja teistele edasi anda, kuid vahetu mõistmise kogemus ei ole alati sama mis mõtlemise protsess.
Taipamine
Taipamine läheb veel kaugemale ja toob nähtavale midagi, mida me varem ei näinud.
Äkki muutub nähtavaks mõni seos.
Olukorra sügavam ülesehitus saab selgeks.
Midagi, mida oleme korduvalt vaadanud, näeme järsku täiesti uuest vaatenurgast.
See on tuttav ahhaa-kogemus.
Taipamine võib tekkida pärast pikka uurimist, kuid võib ilmuda ka ühe hetkega. Selle eripära on millegi uue avanemine– miski, mida me varem ei näinud, muutub äkki selgeks.
Mõistmine ja taipamine on omavahel tihedalt seotud, kuid need ei ole päris sama.
Mõistmine toob selguse.
Taipamine võib avada täiesti uue tasandi nägemises.
Mõlemad näitavad, et teadmine ei pea alati tekkima pideva mõtlemise tulemusena.
Intuitsioon
Intuitsioon on ehk üks kõige kergemini valesti mõistetavaid teadvuse omadusi.
Võime öelda: „Mul on selline tunne…“ ja nimetada seda intuitsiooniks.
Kuid tunne võib pärineda väga erinevatest allikatest – varasemast kogemusest, ootusest, hirmust, soovist või emotsionaalsest reaktsioonist.
Practical Consciousness'is mõistetakse intuitsiooni täpsemalt: informatsioon muutub vahetult kättesaadavaks, ilma et selleni oleks jõutud teadliku arutlemise kaudu.
Võid midagi teada, oskamata veel selgitada, kuidas sa seda tead.
Just seetõttu vajab intuitsioon eristamist.
Eesmärk ei ole usaldada iga sisemist muljet. Oluline on õppida kogemuse kaudu ära tundma, milline on intuitsioon ise ja kuidas see erineb oletusest, kujutlusest või emotsionaalsest eelistusest.
Mida täpsemalt suudame neid protsesse eristada, seda vähem müstiline peab intuitsioon olema.
Inspiratsioon
On ka hetki, mil ilmub midagi tõeliselt uut.
Lahendus, mille peale sa polnud varem tulnud.
Uus loominguline suund.
Lause, pilt või idee, mis ilmub tervikuna, selle asemel et kujuneda samm-sammult sellest, mida juba mõtlesid.
See osutab inspiratsioonile.
Sageli kogeme inspiratsiooni millegi sellisena, mis tuleb meie juurde.
Kunstnik, teadlane, õpetaja või ettevõtja võib mõne teemaga pikalt ja intensiivselt töötada, kuid tõeliselt uus element ilmub ootamatult – vahel just siis, kui teadlik mõtlemine on vaikinud.
Inspiratsioon ei muuda mõtlemist ebavajalikuks.
Pärast võib mõtlemist vaja minna selleks, et ideed arendada, kontrollida, edasi anda või sellele konkreetne vorm anda.
Kuid millegi uue ilmumine ja sellele järgnev mentaalne töö ei pruugi olla üks ja sama protsess.
Kui õpime seda erinevust märkama, muutub ka inspiratsioon millekski, mida saame teadlikult uurida, mitte üksnes juhuslikult oodata.
Teadvuse omadused saavad toimida koos
Kuigi eristame seitset omadust, ei toimi need tegelikus kogemuses tingimata üksteisest lahus.
Kõigepealt võid millestki teadlikuks saada.
Eristamine näitab täpsemalt, mida sa vaatled.
Süvenemine viib uurimise edasi.
Hakkab tekkima mõistmine ning taipamine võib tuua nähtavale seose, mida sa varem ei näinud.
Teises olukorras võib intuitsioon anda informatsiooni ning eristamine aitab märgata, kas tegemist oli tõesti intuitsiooni või hoopis ootuse või emotsiooni mõjuga.
Inspiratsioon võib tuua uue võimaluse ja mõistmine aitab näha, kuidas seda rakendada.
Seetõttu on nende omaduste eristamine oluline.
Mitte selleks, et jagada teadvus seitsmeks eraldiseisvaks osaks, vaid sellepärast, et seda, mida oskame selgelt ära tunda, saame hakata teadlikult kasutama.
Need omadused on juba olemas
Võib-olla kõige olulisem on mõista, et teadvuse seitset omadust ei käsitleta saavutusena.
Oleme harjunud ennast arendama teadmisi omandades, oskusi harjutades ja milleski paremaks saades. Seetõttu on loomulik arvata, et ka teadvust tuleks arendada samal viisil.
Practical Consciousness läheneb sellele teisiti.
Teadlikkus, eristamine, süvenemine, mõistmine, taipamine, intuitsioon ja inspiratsioon on teadvuse loomulikud võimed, mis on meis juba olemas.
Tõenäoliselt oleme neid kõiki kogenud.
Raskus seisneb selles, et enamasti ei erista me neid selgelt. Need segunevad mõtlemise, emotsionaalsete reaktsioonide, kujutluste, oletuste ja harjumuspäraste tõlgendustega.
Seetõttu algab praktika äratundmisest.
Kas ma märkan, millal teadlikkus toimib?
Kas ma suudan eristada vahetut mõistmist oma mõtetest millegi kohta?
Kas tunnen ära intuitsiooni, ajamata seda segamini tugeva tundega?
Kas suudan jääda millegi juurde piisavalt kauaks, et vaatlus saaks süveneda?
Need ei ole enam abstraktsed küsimused teadvuse kohta.
Neid saab vahetult uurida.
Ja mida selgemalt hakkame teadvuse omadusi ära tundma, seda enam muutub ka meie suhe teadvuse endaga.
Selle asemel et teadvus jääks elu ebamääraseks taustaks, hakkame selle võimeid avastama omaenda kogemuse kaudu.
Siin muutub teadvuse uurimine praktiliseks – ja siit võib alata ka sügavam joogalik uurimine.
Tutvu kursusega Teadvus
Kursusel Teadvus uurime praktiliselt teadvuse seitset loomulikku omadust – teadlikkust, eristamist, süvenemist, mõistmist, taipamist, intuitsiooni ja inspiratsiooni.
Vahetu vaatlemise ja kogemuslike meetodite kaudu õpivad osalejad neid omadusi ära tundma, täpsemalt eristama ja igapäevaelus teadlikult kasutama.
